Minu arvamus

Kas täisealiseks saav poeg peaks ehk juba ise suutma enda eest hoolitseda?

Vihje artiklile: http://elu24.postimees.ee/2964503/airi-kansar-kulutab-kohtuuksi-ja-muretseb-taisealiseks-saava-poja-parast#comments

Muidu täiesti suvaline artikkel, mis mind ei puuduta. Kuid mind puudutab seal see väike ajakirjanduslik õelus. Ajakirjanik on seal nii hästi küsinud:

Õnneks ei pea Airi varsti enam muretsema, sest täisealine poeg ehk suudab juba ise enda eest hoolitseda?

 Üks 18 aastane inimene ei pea suutma ise hakkama saama. Ta ei pea elama üksi ja olema täiesti isemajandav. Tööl võib käia, aga õppima peab ka ja selline suhtumine - kui kooli kõrvalt tööl ei käi, siis oled laisk-  viib selleni, et kõik lähevad välismaale tööle, sest kool on lõpetamata ja tööl on vaja käia ja raha on vaja saada. Aga siin ju ei saa normaalset palka selle töö eest. Välismaal saab ju väga head palka lihtsa töö eest.

Üks 18 aastane inimene peab suutma enda eest ise hoolitseda. Ta peab suutma ise pesus käia, endale ise süüa teha, ise linnas liigelda, ise maailmas reisida ja võib oma hobide eest ise maksta kui ta tahab. Peab ise suutma oma tuleviku eest vastutada. Kuid ta ei pea oma elamise eest maksma, oma igapäevase toidu eest ise muretsema. Ta ei pea üksi elama. Ta ei pea tööl käima!!!!! Tal ei pea olema sissetulekut. Ta võib küsida vanemate käest raha ja minu arust oleks vanemate moraalne kohustus ka aidata oma last haridustee jätkamise ajal.

See ajakirjanik on ilmselt väga haritud, et ta kasutas hakkama saamise asemel sõna hoolitsema. See on umbes sama nipp ilmselt, et iga lause taga küsimärki kasutada, las siis lugeja ise otsustab. Kuid küsimus-väide-arvamus on siiski väga kohatu ja mitte väga läbimõeldud ehk?

Maailmas on palju 18-aastaseid inimesi, ning kõik nad ilmselt elavad oma elu erimoodi. Mina vaatan selliseid inimesi, kes peale gümnaasiumi lähevad edasi ülikooli. Need, kes peale põhikooli kutsekooli lähevad, on juba ammu oma elu peal ja teenivad raha oma erialase tööga, neid ma ei kaasa siia postitusse. Ma kadestan neid, kuid sellest hiljem.

Kui üks inimene lõpetab gümnaasiumi ja läheb ülikooli, kas ta peab siis juba ise rahaliselt hakkama saama? Peab ta siis juba tööl käima ja vanemate käest saadud raha on juba võlg? Minu meelest on normaalne just, et vanemad toetavad oma last ka tema tudengiaatatel ning kui vanemad saavad vanaks,siis see haritud ja edukas laps toetab oma vanemaid, kes saavad väikest pensioni. See on eluring ja täiesti normaalne. Illustreerivalt võiks öelda, et lapse toetamine ülikoolis õppimise ajal, kindlustamaks, et ta selle ka lõpetab ja hiljem tööle läheb, on lastevanematele nagu elukindlustus.

Tööd peab tegema juba varakult ja tööharjumus on eluks väga vajalik, kuid on vähe inimesi, kes suudavad juba gümnaasiumis ise endale nii palju raha teenida, et olla sõltumatu. Neid on vähe ning veel vähem on neid, kes suudavad selle kõige kõrvalt ka normaalselt koolis käia. Seega ei saa olla normaalsus see, mis on erisus. Ei saa nii kaa, et kui mina 18 aastaselt olin juba oma tööga säästnud pool miljonit, et kuidas siis teised ei saa, järelikult on nad laisad. Ei ole viisakas teisi kritiseerida läbi oma silmade.

Palju küsimusi

Jälle on nii palju mõtteid peas.

Sügis hakkab jälle kätte jõudma ning on aeg kooli minna. Kuna kõik töötavad, siis ma otsisin endale ka tööd. Leidsin, saatsin CV eile ja täna sain juba kutse. See käis kähku. Kuid kas ma tegelikult ka tahan seda tööd, ja kas ma üldse tahan tööle minna? Mul on praegu käsil viimane magistriaasta, ning ma tahaks anda endast parima. Mul on ju vaja kirjutada magistritööd, mul on ees kaks kuupikkust praktikat koolis ning diferentsiaalvõrrandite aine õppekavas. :D See tundub  midagi eriti rasket ja mahukat. Sel õppeaastal tuleb nii palju asju teha ja see aasta läheb väga kiiresti ja kas ma ikka tahan seda tööd? Kuigi elada on ju ka vaja? Ja kõik käivad tööl :D

Enda väljaelamine

Mõni elab ennast välja metalit kuulates, mõni elab ennast välja karjudes, mõni elab ennast välja vaikides, mõni elab ennast välja ignoreerides. Mina elan ennast välja kirjutades.

Kui mul on paha tuju, kui ma olen väga solvunud inimeste peale, kui ma olen pettunud endas või kui ma tunnen enda sees suurt üldist trotsi, siis on mul alati peas mustmiljon mõtet korraga tiirlemas. Üldiselt on ikka küsimused, et miks ja mina ei tee ju midagi valesti ja teised teevad valesti ja mina reageerin valesti ja teised ei tee tegelikult ju üldse midagi valesti ja mina olen laisk???? Alguses ma T-i peale solvudes kirjutasin kõik talle facebooki. :D Siis ma kirjutasin veel oma segaseid mõtteid ka nt blogisse ja lihtsalt salvestasin mustandina.

 Kirjutades ma tunnen, kuidas mu mõtted saavad seatud mingisse süsteemi ning mul on tunne, et ma suudan ohjata oma mõtteid. Näiteks kirjutades proovin ma inimesi MITTE  laimata ja süüdistada, vaid pigem proovin mõelda, et inimesed on erinevad. Veel ma mõtlen, et nad lihtsalt ei mõista. Kui ma olen need kirjad ära kirjutanud ja ära unustanud ja uuesti leidnud, siis ma neid enam väga lugeda ei taha.

Nüüd on mul aga märkmik, selline punane ja ilus ja kummiga. Sinna kirjutan ma ainult positiivseid asju ja motivatsioonikirju endale, et ma saaksin paha tujuga seda lugeda ja oma tuju tõsta.

Tundmatu putukas

See ei ole vist mingi vaablane, aga see on päris jube. See hammustas mind eile, aga midagi hullu mu jalaga ei juhtunud. Veelgi enam, see ei olnud valus ka väga, aga võib-olla ma lihtsalt reageerisin kiiresti.

Augusti algus

Väikesed tomatid, need on päris head. Kirsstomatid on natuke teistsugused. Kui see kauss on kuskil läheduses, siis lõpuks ei pruugi seal enam palju neid järgi jääda. :D:D

Paneeritud motsarellajuust. Idee saime siit.

See ei ole jõulupostitus. 

Laupäev Lodjal koos kahe sõbrannaga ja....

.... ja Taaviga. :D

Õhtu lõppes meil värskendavate smuutidega.

Söök: Grillburger ja kringel

Veiseliha hakklihast kotlet.

Meie grillburger. Väääga mahlane!

Mingi loo peaks juurde rääkima? Grillburgerit tegema hakates oli minu eesmärk proovida teha sellist burgerit nagu Ameerikas tehakse. Selleks pidin lugesin ma läbi hulga retsepte nagu see ja lisaks vaatasin veel videot Terevisiooni kokandusnurgast. Hulganisti vaatasin ma veel ka Youtubest erinevaid How-to videoid ja retsepte, milles ma jälgisin põhiliselt ühte asja: kas kotletitainale ei lähegi muna?? Naljakas, eks? :D Igastahes muna kotletitainale ei lähe ja hakkliha ei tohi palju mudida ja soola läheb sisse vähe ja sool tuleb raputada peale. Siis ma hakkasingi tegema. Kastmeteks oli paprikakaste, mis oli tegelikult mõeldud kanale ja BBQ kaste, mis andis natuke suitsust maitset. Mulle see ei meeldinud. Muidu burger ise tuli väga hea. Kuna see kõik oli nii mahlane, siis ma suutsin ka oma roosale kleidile suured rasvaplekid peale tilgutada. 

Selle ameerika burgeri tegemise idee sain ma sel kevadel Maamessilt, kui ühes nurgas ühes boksis tehti burgerit ja siis seda jagati seal. Ainult, et ma ei saanud aru, mida nad seal reklaamisid. See oli nii maitsev, jeerum, ja vahel ei olnud üldse mingeid ulmeasju: tomat, hapukurk, juust ja ketsup. Ja nii tahsingi ka mina midagi sarnast teha. 

Selle kringliga on nüüd teine lugu. Selle ema tegi eile õhtul. Väga hea oli ning nüüdseks on sellest järgi ainult pool. Ükskord ma viisin ema tehtud kringlit ka külapeale ja seal üks terava keeleline julges öelda, et normaalsed inimesed ei pane kringlisse õuna. Ja me vist ei ole tõesti normaalsed, sest sel korral oli kringlis banaani ja marmelaadi ja rosinaid!

Kaks pilti

Pedja jõgi

Palamuse poe ukse juures oli selline plakat. See ei ole mingi tavaline kampaania, vaid see on inimeselt-inimesele kampaania.

Mul on suure linna igatsus. Tahaks kuhugi mõnusasse kohta sööma ning jahedasse kinosaali filmi vaatama.