Mõni elab ennast välja metalit kuulates, mõni elab ennast välja karjudes, mõni elab ennast välja vaikides, mõni elab ennast välja ignoreerides. Mina elan ennast välja kirjutades.
Kui mul on paha tuju, kui ma olen väga solvunud inimeste peale, kui ma olen pettunud endas või kui ma tunnen enda sees suurt üldist trotsi, siis on mul alati peas mustmiljon mõtet korraga tiirlemas. Üldiselt on ikka küsimused, et miks ja mina ei tee ju midagi valesti ja teised teevad valesti ja mina reageerin valesti ja teised ei tee tegelikult ju üldse midagi valesti ja mina olen laisk???? Alguses ma T-i peale solvudes kirjutasin kõik talle facebooki. :D Siis ma kirjutasin veel oma segaseid mõtteid ka nt blogisse ja lihtsalt salvestasin mustandina.
Kirjutades ma tunnen, kuidas mu mõtted saavad seatud mingisse süsteemi ning mul on tunne, et ma suudan ohjata oma mõtteid. Näiteks kirjutades proovin ma inimesi MITTE laimata ja süüdistada, vaid pigem proovin mõelda, et inimesed on erinevad. Veel ma mõtlen, et nad lihtsalt ei mõista. Kui ma olen need kirjad ära kirjutanud ja ära unustanud ja uuesti leidnud, siis ma neid enam väga lugeda ei taha.
Nüüd on mul aga märkmik, selline punane ja ilus ja kummiga. Sinna kirjutan ma ainult positiivseid asju ja motivatsioonikirju endale, et ma saaksin paha tujuga seda lugeda ja oma tuju tõsta.
No comments:
Post a Comment